Varia
#

Zumm ... zumm ... Vol2

Sõitis kord pillimees pulma esinema. Ilm oli ilus ja suviselt soe, pillimehel autoaknadki enamuses alla lastud. Sõitis ja sõitis, lasi väikest laulujorugi, kui ühel metsavahelisel teelõigul oli korraga esiaken mesilasi paksult täis. Pillimees taipas kohe, et tegu on sülemiga. Mõistagi lendles ka auto sisemusse päris märkimisväärne arv tiivulisi ja ükski neist polnud just sõbralikult meelestatud. Pillimehel ei jäänud rutuga muud teha, kui aknad lõpuni alla lasta ja kiirust lisada. Ja nii nagu mõnes ulme-õudusfilmis, kus koletis imetakse läbi tähelaeva avatud lüüsi kosmosesse, pääses ka pillimees enamustest kutsumata külalistest. Oligi jälle pidu päästetud.

Usalda, aga kontrolli!

Oli pühapäev 3.veebruar ja pillimees asutas ennast ühele juubelipeole minema. Igaks juhuks veel enne kodunt lahkumist helistas kutsujale, et täpsustada, kus see pidu toimuski ja et millal rahvas saabub. Kõik klappis kenasti ja pillimees siis veel kõne lõpetuseks poetas, et "varsti näeme!". "Oot, varsti?" imestas juubilar, "Minu juubel on ju 3.märtsil ... ". Nojah, nii 3.veebruar, kui ka 3.märts olid ju sel aastal mõlemad pühapäevad ja küllap sealt see apsakas tuligi.

Kontvõõrad ...

Mängis kord pillimees ühe suure firma suvepäevadel. Rahvast oli tõesti palju - kogu turismitalu territoorium oli inimestest tulvil. Kes käis saunas, kes sõitis kaatriga, kes lasi niisama söögil-joogil tööandja kulul heamaitsta. Keset õhtust peomöllu kõnetas pillimeest ootamatult üks tütarlaps - "Kuule, äkki sina tead, mis firma pidu siin täna üldse on? Ma olen siit järve tagant, vaatasime, et pidu käib, tulime ka. Söödud-joodud, saunaski käidud ... Olen siiani ikka hõisanud, et hurraa, elagu suvepäevad, aga koos firmanimega oleks äkki usutavam ... "

Vähem loba, pikem samm!

Sõitis kord pillimees jaanitulele pilli mängima ja nägi kena neidu maantee servas hääletamas. Tüdrukul üks käsi püsti ja teisega hoidis telefoni kõrva juures. Kohe pillimehe ees leidus ka üks abivalmis mees, kes oma auto teepeenrale pööras, pidama sai tüdruku selja taga. Näitsik aga oli nii jutuhoos, et ei märganud midagi ja hääletas muudkui edasi. Pillimees siis peeglist huvi pärast jälgis, et mis saab? Sai seda, et mees natuke ootas, ise üle õla piiludes, et kuhu see tüdruk nüüd jääbki? Lõi siis käega ja sõitis minema.

Eestimaa suved ...

... on ju üldlevinud arusaamade kohaselt nirud ja nõrgukesed. Siinkohal aga üks vastupidist tõestav näide. Mängis kord pillimees ühel suurel suvisel üritusel, kohe nii suurel, et püsti oli pandud hiigelsuur telk, hiigelsuur lava ja erinevad bändid mängisid seal päev ja öö läbi. Pillimehel oli ka just kohe-kohe lavalemineku aeg, aga siis korraga sai ta rahvasummas kokku vanade tuttavate seltskonnaga, kes kutsusid ta veel viivuks oma haagissuvila juurde. Noh, et natuke keha kinnitada. Kehad kinnitatud, jutud räägitud, asutas pillimees siis ennast laua tagant tõusma, aga oli nüüd süüdi suvepäike, väike tervitusnaps või kiikuv matkalauake, aga igaljuhul kukkus viimane kohvitopsike otse pillimehele sülle. Strateegilised tsoonid jäid õnneks hävingust puutumata, küll aga olid pillimehe püksid täpselt seda nägu, nagu ta oleks selles majakeses, kus kuningas jala käib, püksiluku avada unustanud. Mida teha? Esinemiskord ootas, varuriideid polnud kusagilt võtta ja nii jäi ainult valida kas püksata esinemise, seljaga publiku poole esinemise, või üldse mitte esinemise vahel. Ükski valik polnud eriti ahvatlev. Lonkis siis pillimees õnnetult lava poole, ise ikka mõeldes, et mida teha? Aga oh rõõmu, eestimaa suvepäike, nagu Emajõgi, mis küll vaikselt voolab, aga mille vägi on tundmata, kuivatas pillimehe märjad püksid loetud minutitega ja kuniks tähetund saabus, olid riided nagu muiste. Õnneks keegi ka päris ninapidi ligi kaema ei tulnud ...

Võlusõna

Läks pillimees kord ühte väikelinna pilli mängima. Sõitis kõrtsi ette, seal aga tegid kohalikud mehed just aega parajaks. Kaugelt näha, et kõvad jõusaali poisid. Ei saand pillimees õieti autost väljagi astu, kui kõlas korraldus - "Hei, kutt, mis mees oled?". "Pillimees!", kostis pillimees aralt. "Aa, noo ma arvasingi kohe, et ÕIGE MEES!" Ja ei antudki kitli peale. Hoopis hea pidu oli.

Kus häda kõige suurem, seal ...

Üks kõige vajalikum abivahend, mis pillimehel peab alati kotis olema, on veekindel teip. Mida iganes fikseerida vaja on, taoline teibirull on alati parim abiline. Sattus kord pillimees just vahetult enne peo algust täbarasse olukorda - kükitas teine, et võimendi nuppe kruttida ja püsti tõustes, oh häda, triiksärk haakis ennast selgapidi aknapleki nurga külge ( tegu oli õuepeoga ). No, ja muidugi särk kohe poolde selga lõhki. Kust sa hing nüüd seda niiti-nõela seal just vahetult enne avavalssi leiad ja egas osav rätsep ka kohe põõsas passi! Aga nagu öeldud, veekindel teip on kindel sõber igas olukorras - seestpoolt riba teipi lõhkisele kohale toeks ja oligi hädaoht likvideeritud! Pillimees sai terve õhtu julgelt seltskonnas ringi käia.

Tule mulle naiseks!

Juhtus kord pillimehel ühel peol selline lugu, et astus üks noormees lavale ja palus pillimeest - "Kuule, sul tuleb see paremeni välja, ütle mikrofoni sisse, et Jüri palub Mari endale naiseks!". Pillimees ajas muidugi vastu, et "selle saatusliku lause peab ikka iga mees ise välja ütlema!". Aga pühendusega loo tegi noortele otse loomulikult. Ilus paar oli.

On silmi siniseid ... on merekarva ...

Küllap teavad kõik, mis asi on mikrofoni-jalg. Kes aga unustanud on, siis meeldetuletuseks - mikri-jalg on umbes nagu T-täht, mille ühte otsa kinnitatakse mikrofon. On ka igati füüsikareeglite kohane, et kui statiivi üht otsa liigutada, liigub vastavalt ka teine. Sellepärast pillimehed nii kiivalt oma statiive tantsijate eest kaitsevadki, ikka selleks, et mitte mikrofoniga vastu hambaid saada! Kord juhtus aga nii, et pillimees kaotas ... no, sekundiks valvsuse ja karistus oli kiire - lõbusa tantsupaari keerutuse tulemina kopsas mikrofon pillimehele täpselt silma alla. Mis te arvate, kas silm siniseks ka läks?

Vana jõgi

Tegi kord pillimees ühel peoõhtul oma pillimängus pausi ja võttis nõuks ajaviiteks kolleegile helistada, et mis semu teeb kah, kus tal pill täna ka mürtsub jne? Sõber telefonis vastama ( kiirelt sosinal ) "Kuule, sorry, ma ei saa praegu rääkida!" ( ja siis täiel häälel ) "VANA JÕGI! ... VANA JÕGI! ..."

Rannu? Ranna? ...

Sõitis kord pillimees Rannu Rahvamaja peole mängima. Jõudis kenasti hoovi peale ja haaras siis telefoni, et "kust uksest sisse tulla jne?". Rahvamaja juhataja vastu, et "oot, kohe tulen ukse peale!" Pillimees ootab - ei keskit kusagilt tulemas näha ... Pillimees siis uuesti helistama, et "kus see uks ikka on?" Rahvamaja juhataja, et "ma siin ukse peal, aga kus sina oled?". Pillimees vastu, et "Rannu Rahvamaja hoovis!". Rahvamaja juhataja siis, et "oi, aga meie pidu toimub ju RANNA Rahvamajas!". Olgu siis geograafias mitte kõige tugevamale lugejale teadmiseks, et Rannu Rahvamaja asub üsna Võrtsjärve lähedal, Ranna Rahvamaja aga pigem Peipsi järve kandis. Need kaks järve aga teadupärast mitte just päris kõrvuti ei ole, seega olid pillimehe omaette öeldud mõned krõbedamad sõnad igati mõistetavad ... Aga noh, muidu jõudis ta lõpuks isegi pea-aegu õigel ajal ka õige maja ukse taha ja pidu sai ikka mõnusasti maha peetud. Eesti on tegelikult ju üsna pisike ...

Tüdrukud, tantsule!

Mängis kord pillimees pubis, kus teisel korrusel restoranis peeti privaatpidu ja esines "kuulus Tallinna ansambel". Muidugi tulid pealinna staarid vaheajal kaema, et kesse siin all pubis ka piuksub? Sättisivad ennast kohe pillimehe ette lauda istuma, õlut jooma ja kommenteerima. Pillimees siis omaette mõtles, et oodake te, sindrinahad, küll ma teid õpetan! Ja hõikas läbi mikrofoni, et "ae-ae, tüdrukud, meil istuvad siin päälinna pillimehed ja nii ootavad, et keegi neid ometi tantsule viiks!". Pubis lõbusasti aega veetnud "tüdrukute" laudkond ( st grupp lustakaid pensionäre ) ei lasknud muidugi ennast kaks korda paluda. Pealinna omad katsusid, kuidas minekut said.

Zummm ... zummm ...

Kutsuti kord pillimees toredale juubelipeole. Kuna oli kena suvine aeg, siis peeti pidu suures telgis. Eks õhtu edenedes hakkas peoseltskonnaga tasapisi liituma ka kutsumata "tiivulisi külalisi". OK, nende vastu leiti rohtu, aga just siis kui pillimees laulis, et "ta on tiigrikutsu ja ei karda kedagi", saabus üks märksa kõvem sell - suur jurakas herilane. Ja kohe ennast pillimehe mikri peale istuma sättima. Puhkas veidi jalga ja alustas siis ümber pillimehe vigurlennuharjutusi. Pillimees polnud üldse enam nii "julge tiigrikutsu", sest kesse ikka tahab vapsiku käest sutsakat saada. Õnneks tuli juubilar Harri appi, võttis vaablase kahe sõrme vahele ja näitas vennikesele kodutee kätte. Oligi pidu päästetud.

Tüdrukuteõhtu

Tegelikult polnud selle herilase-afääriga pillimehe katsumused veel lõppenud. Juba järgmisel õhtul oli ta palutud ühele nn. "tüdrukuteõhtule" tulevasele pruudile paari kaunist laulu laulma. Saabus siis pillimees tegevuspaika, kus ees ootas grupp arusaadavalt lustakas meeleolus näitsikuid - "Hurraa, STRIPPAR TULI!". Õnneks leppisid neiud pillimehe seletustega, et ta on kõigest pillimees ja muudes kunstides üsna koba. Edasi läkski lauluks ja tegelikult oli see üks ütlemata südamlik õhtu.

Lapsesuu ei valeta ...

Laulis kord pillimees ühes hubases kohvikus oma ilusaid ja veel ilusamaid laule. Õhtu oli mõnusalt vaikne ja ainult üks pisike plikatirts käis aegajalt tantsupõrandal ise-endaga sammu seadmas. Lapsed on ju julged ning ei vaja, erinevalt suurtest, pikka õhtut ja kümmet kannu, enne kui "jää liikuma hakkab". Ja tirtsust aru ka saada - kaua sa hing ikka igavled seal ema-isa-onude-tädidega koos laua taga. No vot, laulis siis pillimees oma laulud ära ja soovis kõigile head õhtut, kui tirts sealt tantsupõrandalt hõikab - "tead ... sina meeldid mulle ka!". Pillimees pärast omaette mõtles, et väga hea, fänne peabki endale juba maast-madalast kasvatama!